Kirjeldus
Ämma ja äia külastus äratasid minu valukohad suveunest üles ja hakkasid korralikku kaitsemüüri laduma.
Miks on mõne inimesega nii raske vabalt olla? Miks me vahel tõmbume endasse, hakkame üle mõtlema või ei oska lihtsalt olla meie ise? Ja kas alati on üldse keegi süüdi või võib asi olla ka meie enda tunnetes ja ebakindluses?
Kirjutan järgmise teksti suure hoiatusena!!!: kui ma olin oma südame avanud ja poetanud kõik need üliolulised mõtted, siis avastasin, et krt midagi mu helis krabiseb?!?!?!? Misasi see on ja MIKS???? Jagelesin mis ma jagelesin, ta tahtis jääda. Ehk kui see nüüd su kuulamiskogemuse ära rikub… super hea töö, Marilin. 👏 Ja kui riku - siis super hea publik oled 🥹🫶
